Mind jälle ei motiveeri Euroopasse punnitama see, et sealt taas nulliga tagasi tulen. Osalesin hooaja lõpus ühel testmatšidega sõprusturniiril, kus sain kaks tõsist sauna oma parima rivistusega.
Päris "tore" on mängida pool karikamängu sisuliselt poole ründajaga: Sammelselg oli vigastatud, tänavu hambutu Kornilovi vahetasin juuniori vastu välja ning kohe teise poolaja algul teeb Prins Värnikut ehk hüppab väravat tähistades end vigaseks.
Ma ei tea mis nipiga aga karikafinaali olen end kobistanud satsiga kel läheks järgmine hooaeg raskeks võiduarvet avada. Kolm meistrika klubi välja lülitatud aga normaalajaga ei saanud neist ühestki jagu. Ju jätkan siis Käkerdise ja Chargersi poolt seatud traditsiooni.
Saad tasemel puurivahi, küll siis ka mõni võit tuleb. Veel paar tugevdust ja täitsa normaalne sats koos. Ning kui need kolm Meistriliiga klubi ei suutnud oma klassivahet sinu vastu maksma panna, pole nad ka järelikult väärt kohta finaalis.
Praegu terendab veel variant, et mu absoluutselt ebaeuroküps meeskond võib sinna ikkagi kobistada. Loodetavasti lõpuga jõuab sinna ikka keegi väärikam.
Ma tõin viimati Euroopast ju päris nulli. Tartu ei saanud asetust ja sai kohe kõva vastase, kellelt sai vähemalt punkti kätte. Eurotasemest ollakse kaugel, enne hooaja algust osalesin ühel turniiril, kus sain kaks nii 0-6 järku kaotust mitte veel kõige tugevamatelt klubidelt.
Kui nii paaniliselt euroopat väldid siis ühel hetkel pead alustama ka asetuseta ja langedki avaringis mingi kolli otsa. Praegu veel võib sul esimesed ringid asetus olla.